wankilheit

Old Dutch

Etymology

From *wankil (“unsteady”) +‎ -heit.

Noun

wankilheit f

  1. despondency, unsteadiness

Inflection

Descendants

  • Middle Dutch: wankelheit
    • Dutch: wankelheid

References

  • “wankilhēt”, in Oudnederlands Woordenboek, 2012